Kas tead, miks piraadid kõrvarõngaid kandsid?

Kui kuuleme sõna "piraat", kujutame ette hirmuäratavat mereröövlit, kes seilab mööda merd aardeid ja seiklusi otsimas. Tõelised piraadid olid muidugi veidi teistsugused – ja juba meie rääkis sellest. Kuid kaasaegses kultuuris on nende kuvand tugevalt romantiseeritud ja sellega ei saa midagi teha.

Üks asi, mis piraatidega alati seotud on, peale kukkkübarate, puitjalgade ja proteeside konksude, on kuldkõrvarõngad. Nii tõelisi inimesi nagu Edward "Blackbeard" Teach või William Kidd kui ka väljamõeldud tegelasi nagu Jack Sparrow (vabandust, kapten Jack Sparrow!) on kujutatud ehted kõrvus.

Kust selline pilt tuli? Fakt on see, et tõelistele mereröövlitele meeldis väga kõrvarõngaid kanda. Sellel oli mitu põhjust – nii müstiline kui ka puhtpraktiline.

Paljud piraadid uskunudet kõrvarõngastel on maagiline jõud. Neid ehteid, nagu käevõrudega sõrmuseid, peeti amulettiks, mis võisid merevaime eemale peletada ja kandjat kurja eest kaitsta. Piraadid olid ülimalt ebausklikud: kui su elu sõltub tuulte tahtest ja laevaks kutsutava puidust kesta tugevusest, tahad sa tõesti otsida abi kõrgematelt jõududelt.

Seetõttu piraadid ei vältinud rituaalid ja amuletid, mis andsid vähemalt mingisuguse kaitseillusiooni. Näiteks oli neil usk, et poomise eest kaitseb võllapuust nöörijupi, mütsi sisse õmmeldud või mumifitseerunud timukakäe kandmine.

Kaasaegses kultuuris kujutatakse piraate meeleheitlike jumalateotajatena, kuid tegelikult eristas neid jumalakartlikkus. Näiteks andsid nende kaptenid ametisse astudes Piibli põhjal truudusevande meeskonnale. Üldiselt olid korsaarid valmis palvetama õiglast tuult nii jumalale kui kuradile.

Kas panna selga hunnik amulette, et Davy Jones tähelepanu keskpunktist eemale hoida, või kohtuda Lendava Hollandlasega? Suurepärane mõte!

Mõned piraadid ka uskunudet teatud kividega kõrvarõngad aitavad ka pimeduse, kurtuse, merehaiguse, infektsioonide jms hädade vastu.

Piraatide armastusel kõrvarõngaste vastu oli ka proosalisem põhjus. Varguse eest laevastikus olid karmimad karistused: piitsaga löömisest kuni kiilu alt vedamiseni. Kuid sellest hoolimata paljud piraadid ei usaldanud väga meeskonnakaaslasi. Kõik, mis ületöötamisega ausalt varastatud, vilistab sinult ja jätab su nime meelde. Kogenud kurjategijate seltsis ujudes seda ei juhtu.

Sellepärast, vastavalt piraatluse ajaloolase Gail Salingeri sõnul kandsid filibusterid sageli kõik oma säästud sõna otseses mõttes enda peale: panid münte kehavöödesse, sulatasid need käevõrudeks ja sõrmusteks. Üldiselt järgisid nad põhimõtet "Ma kannan kõike endaga kaasas". Ja eriti hästi on kõrvarõngad varaste eest kaitstud tänu inimese kõrvanibude loomulikule tundlikkusele – proovige see kopsakas kullatükk märkamatult kõrvast varastada.

Lisaks, kui piraat hukkus lahingus või tema surnukeha leiti merest, siis ehete olemasolu ette nähtud mingi garantii, et ta maetakse inimlikult. Mõned meremehed graveerisid kõrvarõnga siseküljele isegi oma kodusadama nime, et nende surnukehad saaks matmiseks peredele toimetada. Olles ehteid müünud, said sugulased matuseteenuse eest maksta ja ebausklike korsaaride jaoks oli see oluline.

Lõpuks oli kõrvarõngastel veel üks huvitav kasutusjuht – tema kohta jutustab mitteilukirjanik Doug Lennox. Kavalad röövlid kinnitasid nende kaunistuste külge mesilasvahatükke. Ja kui tuli kahuritest tulistamise aeg, näpistati see ära ja torkasid kõrvad kinni, et mitte mürinast kurdiks jääda. Lihtne, kuid tõhus piraatide häkkimine.